Vene
Portaal TV
Îòåëè
Ýñòîíèè
Estonian
Pages
European
Photomodels
Konjak
24
Âèííûé
ÊëóáVene
Portaal
Vene
Portaal TV
Îòåëè
Ýñòîíèè
Estonian
Pages
European
Photomodels
Konjak
24
Âèííûé
Êëóá
|
|
|
50 restorani, mida soovitame külastada 1.
Admiral 9. Dominic 18.
In Studio Vinum 20.
Kaerajaan 29.
Museum 43.
St.Michael Artiklid: Kontaktid:
Admiral |
Soovitame Restoran St. Olav
Restoran Olevi Residents
Restoran Ecoland
Moodne Eesti Köök
GOODWIN on Tallinna ainus tõeline steak house
Veiniklubi Albert Pitaud salajased varud
Veiniklubi Servaalil külas
„Mina olen Antoine Braastad, proovige minu konjakit!“
„Mina olen konjakimaja omanik Antoine Braastad, proovige minu konjakit!“ Just nii lihtsalt ja samas ka originaalselt esitles Tiffoni konjakimaja pärija, omanik ja kommertsdirektor esimest korda Tallinnas BRAASTADi kaubamärki. Veiniklubi kutsel osalesid degustatsioonil ka meie väljaande lugejad ja tavalised kaubamaja külastajad. Kuidas see kõik tegelikult toimus, näete meie fotoreportaažist: 50 restorani, mida soovitame külastada Kutsume osalema žüriis
Veiniklubi Cinzano – 250 aastat!
Restoran Dominic hellitab hõrgutistega
Maharajas jääb eksootika leidmata
Kõrgust trotsiv Vertigo pakub maitsvaid elamusi
DuNordis saab nautida ausat Eesti toitu
Peidupaik argipäeva eest
|
|
|
|
|
|
Restoranil Fellini puudub keelepoliitika
Killuke urbanismi Kadriorust, ning hea köök pealekauba
Idamaine elamus põiktänavas
India virvendus Vene tänaval
Hea uus Kloostri Ait avas uksed
Tallinki hotelli restoran peibutab maitsekusega
Jaapanipärane toiduelamus vahva sisustusega sushimajast
Truffe sobib vaid kohvitamiseks
Jasmine meelitab hiiglaslike toiduportsudega
Ameerikalik diner otsekui endisaegsest filmist
Tükike Taid kolis Tallinna
Duubel kaks House'is jäi esmakohtumisele alla
Gruusia pubi väsitab silma ja kõrva
Pärnu trahteril Kuld Lõvi on lootus taas elule ärgata
India restoranis napib meeleolu
|
|
|
|
Kaunis, avaras ja valgusküllases saalis on kõrged laed ja veneetsia aknad; kord
kõlas siin vana muusika, võeti vastu suursuguseid külalisi, daamid ja härrad keerlesid valsihoos - saal on kui loodud suurejooneliste ballide ja dineede
korraldamiseks. Meie peakoka meisterlikkus, meie professionaalne teenindus ja ammuste aegade imepärane võlu muudavad Teie sündmuse meeldejäävaks! St Olavi restoranis on
erinava suurusega banketisaale, mis mahutavad 15 kuni 120 külalist...
Restoran “Olevi Residents” on maitsekülluse näide.
Meie restoran asub vanalinna ühel kõige maalilisemal tänaval Olevimägi 4. Siin
töötavad Skandinaaviamaade parimad kokad, kes on rõõmuga valmis pakkuma Teile
meeldivat maitsenaudingut Teie poolt tellitud roogadest. Kõikvõimalike
vürtsitaimede ja juurte maitse ühendamine meie retseptides teevad rõõmu ka kõige
nõudlikumale kliendile. Restorani menüüs on suur hulk taimetoite maailma kõige
erinevamatest köökidest. Veinikaart aga pakub mitmekesist erinevate maade
veinivalikut. Igast maast oleme kasutanud ainult kõiki kõige paremaid
toiduretsepte ja veine. Meie restoran koosneb kolmest saalist, kusjuures iga
saal on kujundatud erinevas ja omapärases stiilis. Meie restoran sobib
suurepäraselt ka kõikvõimalike pidulike sündmuste tähistamiseks, olgu see siis
uhke pulm või intiimne perekonna õhtusöök. Meie restoranist saab tellida ka
toitlustamist väljasõiduga...
Restoranis pakuvad Sankt-Peterburgi köögimeistrite poolt väljaõppesaanud kokad
vana-vene köögi retseptide järgi valmistatud roogasid. Teie käsutuses on
aastaringselt vanaaegses stiilis sisustatud vana-vene restoran, koos veranda ja
kaminaga. Vanaaegse kujundusega interjöör, abivalmis personal, puhkuseks sobiv
atmosfäär võimaldab Teil nautida meie kokkade meisterlikkust...
Uus moodsa eesti köögi pakkuja – restoran
MEKK asub Tallinna vanalinna serval Suur-Karja tänaval. See sajandite hõngu kandev, kuid linna ühe tuiksoone lähedal olev ja niimoodi
eri ajastuid siduv asukoht on omamoodi sümboolne. Saame ju eesti köögi mõtestamisel õige otsa peale siis, kui taipame, et eestlane on endasse koondanud
parima kõigilt neilt rahvastelt, kellega on sajandite vältel koos elanud.
Rootslaste rahulikkus, taanlaste terve mõistus, sakslaste sihipärasus ja venelaste veendumus oma käidava tee õigsuses pesitsevad igas eestlases. Eesti köök on samuti teistelt
rahvastel üle võtnud parima, lisanud sellele oma ainuomase nüansi ja püüdlemise täiuslikkuse poole ning on tänu sellele äärmiselt põnev ja mitmekesine...
Praegusel kriisiajal, mis mõjutab palju ka restorane, käivad kuulujutud veel nii mõnegi söögikoha sulgemisest. Tartu mnt 43 ja FR Kreutzwaldi 24 ristmikul avati aga hoopis uus restoran –
see sündmus lükkab jutud kriisist veenvalt ümber. Restoranist GOODWIN The Steak House ja selle kontseptsioonist vestlesime selle juhataja Janar Laasiga.
Janar Laas on 26 aastat vana, sündinud Eestis, Tartu linnas. Omab mitmeaastast töökogemust sellistes maailmaklassi restoranides ja hotellides nagu Sheraton
(London, Tenerife) ja Marriott ( London). Samuti on Janaril kogemusi USA idarannikul asuva steakhouse’i tööst...
Enne
Esimesse Maailmasõtta minekut peitis, Albert Pitaud, kuulsa konjakimaja Pitaud rajaja, kõik konjakipiirituse tagavarad salapeidikutesse. Naasnud
sõjast otsustas ta need üle anda oma järglastele. Täna, sajandi möödudes, on see pärand saabunud tagasi Albert Pitaud
kaubamärgi all, austades tema mälestust ning jagades meiega seda harva esinevat väärtust. Eelmisel nädalal oli meil õnn tutvuda
nende konjakite unikaalsete maitsetega restoranis Fahle, kus praegune Pitaud konjakimaja omanik Xavier BONNARME koos abikaasa Chiara Mirabile’ga ja manager
Corinne Delavie korraldasid õhtusöögi koos degustatsiooniga. Enamik Pitaud konjakitest valmistatakse Ugni Blanc viinamarjadest, mida on
kasvatatud Petite Ghampagne ja Borderies regioonides, mis annavad neile suurepärase täiusliku ja peene maitse, aga ka kõrge happelisuse ja madala
alkoholi sisalduse selles viinamarja sordis, mis sobib ideaalselt destilleerimiseks. Konjaki piiritus valmistatakse traditsioonilise meetodiga –
valge veini kahekordse läbiajamise viisil, mida valmistatakse novembrist kuni märtsini Puatu Charant destilleerimise mahutites (tankides)...
Küllakutset
saada on alati meeldiv. Eriliselt meeldiv on see aga siis, kui teie tihedalt alkoholiga seotud väljaande kutsub külla üks Baltimaade piirkonna
suurimaid hulgimüügiettevõtteid. Jutt on Soome äriühingust Servaali, mis tegutseb aktiivselt Baltimaade turgudel ja esindab siin suurimaid
alkoholikaubamärke. 2007. aastal oli äriühingu käive üle 15 000 000 euro. Firma esindatavaid kaubamärke müüdi 8000-s Soome
ja rohkem kui 650-s Eesti müügikohas. Jutt ei ole ainuüksi kauplustest, vaid ka restoranidest, baaridest ja muudest sarnastest kohtadest.
Soome riiklikus alkoholimonopolis Alko müüdavate alkohoolsete jookide hulgas on üle saja Servaali esindatava kaubamärgi. Külastasime
firma Servaali Eesti rohkearvulise delegatsiooni koosseisus koos äriühingu teiste partneritega Eestist ja Lätist Servaali iga-aastasi pidustusi, mis
toimusid ühes Helsingi kõige vanematest ja kaunimatest majadest. Peoprogramm koosnes ametlikust osast, mille käigus kogu maailma
joogitootjad esitlesid oma tooteid, ja mitteametlikust osast, kus kokkutulnutele esines tuntud muusikakollektiiv Boston Promenade...
Möödunud
neljapäeval Tallinnas kuulsid paljud Stockmanni külastajad just seda fraasi: 
Kas Te olete kunagi mõelnud sellele, kuidas valivad meie maad külastavad inimesed välja restorani, milles lõunatada või õhtust süüa? 
On
selliseid alkohoolsete jookide kaubamärke, mis on minu põlvkonnakaaslastele, nii imelikult kui see ka ei kõlaks, tuttavad juba lapsepõlvest. Ning
seda mitte seetõttu, nagu oleksime hakanud liiga vara alkoholi vastu huvi tundma, vaid sellepärast, et need jäid meile oma erksate etikettide tõttu
alatiseks teadvusse kui lääneliku, luksusliku elu sümbol. Nende hulka võib kahtlemata lugeda ka Cinzano. Sel aastal tähistab Cinzano firma oma asutamise 250. aastapäeva. Selle
märkimisväärse sündmuse auks otsustasime meenutada või siis uuesti avastada selle unikaalse kaubamärgi sünnilugu. Cinzano
perekonna lugu algab väikeses Torino lähedal asuvas Pecetto-nimelises linnakeses. See on päikseline ja tuulte eest kaitstud linn, mis sobis lausa ideaalselt
puuviljade ja viinamarjade kasvatamiseks, et valmistada nendest veini...
Õdusasse
Dominici restorani astudes on valida, kas veeta aega kohvikupoolel või restoraniosas. Eelistame viimast, kuid lubame kindlasti kunagi tagasi tulla ning
siis mugavatele diivanitele naaldudes kohvi ja tordilõiku nautida. Kui oleme lumivalge linaga kaetud laua taga istet võtnud, haarab pilk kohe põnevalt
kujundatud lage. Ehedatele puittaladele on õrnades, ent üsna kirgastes toonides joonistatud lillemotiivid, mis sobivad kenasti kokku
seinaorvadest paistva tellismüüriga. Sisehoovi poole jääva akna ees on raudvarbadest võre. Meeleolu loovad mahedat romantilist
valgust kiirgavad seinalambid ja hubisevad küünlaleegid. Taustamuusika eest hoolitseb läikivvalge klaver, mis musitseerib omapäi. Vaevalt
oleme jõudnud menüü läbi sirvida ja otsused langetada, kui lauale tuuakse külm tomatisupp. ĢPeakokk saadab tervitusi,ģ
selgitab lahke ettekandja. Väga meeldiv! Vürtsikas värske supp maitseb mõnusalt, kiidusõnad kokale!
Tallinna
vanalinnas asuva India restorani Maharaja hiljuti avatud teine korrus ehmatab esiti oma julgete värvide ja lopsakate sisekujunduselementidega, ent mõjub
rõskel ja süngel aastaajal siiski hästi. Taustaks mängisid kaks telerit indiapärast rütmikat tantsumuusikat. Tumepunased kuldsete
tuttidega kardinad ja nikerdatud seinakaunistused ning aknast avanev jõuluturu sagin moodustasid toreda terviku ja tõid ammuigatsetud jõulumeeleolu
veidigi lähemale. Nurinanoote tekitasid ja üldist luksuslikku meeleolu pärssisid aga laudadel vaasidel olevad punased võltsilt mõjuvad
kunstroosid. Olen viimasel ajal korduvalt kogenud, et enne toite tuuakse lauale kohv, mida hea meelega naudiks hiljem koos magusroaga. Kas tõesti peab
alati täpsustama, et soovin kohvi hiljem? Nördima pani ka see, et suhkur polnud laual toosis, vaid alustassile pandi paberisse pakitud suhkrutükid.
See sobib ehk kiirtoidukohas, mitte aga peenes restoranis.
Vertigo
(inglise keeles peapööritus, kõrgusekartus) avamist oodati kui valge laeva saabumist meisterkoka Imre Kose restoran pidi uksed lahti lööma
juba pea aasta tagasi. Nüüd lõpuks on laevuke randunud ja oodatuim söögikoht pakub elamusi. Kõrghoone üheksandal
korrusel asuv Vertigo on jagatud kolme ossa ā la carte restoran, kahel tasapinnal asuv brasserie- ja lounge- sektsioon ehk kerge eine ja kokteili
kohvik. Suundume seekord brasseriesse. Interjöör on tagasihoidlik ja kena, kuid mitte midagi erilist. Lauad asuvad pisut liialt lähestikku ja
muusika ei summuta kaaseinestajate vestlust. Teenindus on Vertigos kiire ja hea. Aga nagu kõrvallauast tabavalt öeldi: menüü nagu oleks
eesti keeles, kuid toitude nimedest arusaamiseks tuleb sõnaraamat appi võtta...
Tartu
südalinnas kiiret ja korralikku lõunat ihkav inimene võib kartuseta valida kaubahalli ülemisel korrusel avatud Cafe DuNord Centrali.
Samasse kohta võib aga suunduda ka see, kes soovib toidukohas pikemalt istuda. DuNordi söögivalik on suurepärane kodumaise toidu
reklaamikampaania. Enamus pakutavast on keskmisele eestlasele tuttav juba lapsepõlvest kartul, lihatükk, salat ja kaste, magustoiduks mingi kisselliga asi.
Muidugi märksa paremas teostuses kui meile lasteaias lauale toodud road. Ei mingeid vokke, risotosid ega paellasid, sellest hoolimata aga päris
rikkalik valik. Et tegu on söökla põhimõttel tegutseva kohaga, saab oma prae ise kokku kombineerida: valida liha kõrvale keedu-,
ahju- ja friikartuli ning kartulipüree vahel. Ka kastmeid ning salateidki on mitu.
Tallinnas
tegutsevad juba mõnda aega küüslaugurestoran, juusturestoran ja kalarestoran. Puuviljadest sai esimese Ģomaģ restorani õun. Äge konkurents Tallinna restoraniturul sunnib
omanikke nuputama, kuidas silma paista ja meelde jääda. Enam ei piisa vaid heast asukohast ja toidust, lisaks peab olema midagi, mis teistest selgelt
eristab ja külaskäigu meeldejäävaks muudab. Uue restorani Meister Michel omanikel on õnnestunud see Ģmidagiģ leida.
Korraliku kodutöö tulemusena on teada saadud, et kunagi kuulus see Rataskaevu tänava maja tuntud kunstnikule Michel Sittowile. Austusest tema
vastu ongi restoran oma nime saanud. Aga mis kõige olulisem restoranil on menüü, mida siinmail veel nähtud pole. Meister Michel on Eesti
esimene õunarestoran! Kunagisest antiigipoest on saanud restorani tilluke baariosa, söögisaalid (eraldi suitsetajatele ja mittesuitsetajatele)
asuvad varem kasutamata seisnud keldris. Massiivsed seinad, kõrged võlvitud laed, mahe valgustus ja küünlad seinaorvades loovad toidu nautimiseks
sobiva meeleolu. Ja just nautimiseks Meister Micheli toidud ongi.
Restoran Fellini asub Raekoja platsil, Hansapanga kontori kohal teisel korrusel, kuhu viib stiilselt kulunud keerdtrepp. Trepimademelt sai kaasa haarata restorani tutvustava pisivoldiku, mis oli
paraku itaaliakeelne ja tutvustas Fellini Riias asuvat sõsarrestorani. Paar tillukest pilti voldikul andsid tunnistust Riia restorani suursugusest
ja hubasest ning läbimõeldud sisekujundusest. Tallinna Fellini sellega ei hiilga. Saali akende all paiknevad neljakandilised lauad on külastajate hulgas
populaarsed just Raekoja platsile avaneva ilusa vaate pärast. Et need kõik olid hõivatud, juhatati meid istuma välisukse kõrval tillukeses orvas asuva ümmarguse laua äärde,
millele taldrikud ja joogiklaasid ei tahtnud kuidagi ära mahtuda. Tulevikus tasuks restorani omanikel panna selle koha peale pigem mõni
lopsakas taim. Restoranis on veel üks, tüllkardinatega muust ruumist eraldatud kandiliste laudadega söögisaal, kuhu mingil põhjusel tol õhtul külastajaid ei juhatatud...
Kadrioru kant Tallinnas on juba ammu igatsenud üht tõeliselt
head restorani, rääkimata sealsesse miljöösse sobivatest kohvikutest. Kui mujal ilmas kihab barokklosside ümbrus elust, siis
Kadriorg on ikka veel kurvalt inimtühi ja avastamata kant. Nüüd on Kadriorus esimene sammuke paremate aegade poole astutud: endise
trammidispetsheripunkti kohal, kohe trammide lõpp-peatuse kõrval, tegutseb juba mõnda aega urbanistliku moega restoran Kadriorg. Moodsalt
minimalistlik arhitektuur ja sisekujundus, elegantsed lumivalged nõud ja muu säärane atribuutika seab restorani enam-vähem ühte ritta
kesklinna modernsete söögikohtadega. Mulle meeldib rohkem restorani teise korruse rahulik elevandiluubee? ja tumehall tonaalsus. Kellele aga istub
värvilisem palett, tõusku trepist kolmandale, kaminaga korrusele. Restorani urbanistliku õhustiku loomisele aitab kaasa taustamuusikaks valitud nu-jazz...
Araabiapärase söögikoha Bazar populaarsus näitab, et külastajad
leiavad hea köögiga restorani üles ka siis, kui seda on peaaegu võimatu leida. Kui paljud tallinlased, kaugemast rahvast rääkimata, teavad, kus
asub Madara tänav? Või Tulika põiktänav? Vist mitte eriti paljud. Kesklinna poolt tulles Endla viadukti alt läbi ja Kristiine keskuse
vastast paremale Madarasse. Siis mõnisada meetrit otse edasi, kuni - ärge mööda põrutage! - on vasakul põiktänav,
seesama Tulika oma. Esmapilgul näikse tänavat ääristavat ainult endisaegsed tootmishooned, aga kui hästi peale passite, leiate ka Bazari üles. Ja
järgmine kord on juba kergem kohale minna. Bazar reklaamib ennast kui Lähis-Ida roogi pakkuvat restorani. Idamaade hõngu õhkab ka sisekujundusest - sügavsiniseks tähistaevaks
kujundatud laest, pehmetest pingipatjadest, vaipadest, peeglitest, omapärastest tikandiga lambivarjudest, samuti ettekandjate araabiapärastest hõlstidest.
Vulisev akvaarium ja suurelehelised potipuud aitavad mööblil teid
petta: olete india radža, teil on aega küll, raha küll, vaadake menüüd, millised hõrgutised, tellige tohututes kogustes. Väga tahaks lasta end
petta, lasta eksootikanatukesest kaasa kanda. Muusika, raamatud, filmid, restoranid - kõik see ju laiendab tavalist
orav-rattas-elu, leevendab füüsilist rutiini vaimu kaudu. Elevandis toob pettuse ilmsiks kõige harilikum Euroopa kohvikumuusika:
Amanda Lear, Shirley Bassey. Kummituslikud prillitoosi-kaverid mu ühe lemmikbändi Air lugudest (päris Air paneks mind india-luulusid
unustama). Omanik, võtke ühendust, ma tean, kust saab bhangra, hindipopi, bollywoodi, indodubi ja isegi hindu pühamuusika plaate! Mis mulle Elevandis aga
meeldib, see on moodi eirav mugav vanaemastiil sisekujunduses. Milleks meile kalk minimalism sisearhitektuuris? Et end moodsana tunda? Parem on tunda end mugavalt. Ajatult. Elevandi sisekujundus oma
kaltsupatjade, massiivse mööbli ja lokkava taimestikuga aeg-ajalt tuleb moodi, aeg-ajalt läheb moest, moest täiesti sõltumata. See on sümpaatselt eluterve ja kutsub tagasi.
Pärast mitu kuud väldanud remonti avas taas uksed Kloostri
Ait, mis on nüüd palju avaram ja heledama kujundusega. Uuenenud aidas on müügilett tõstetud teise kohta ja saal jätab endisest avarama mulje. Mööbel on heledast puidust, saali laes on välja toodud
laetalad. Metallist keerdtrepp on asendatud härrasmeheliku puidust trepiga, mida näeb vanalinnas vähe. Aknaid kaunistavad vitraažid, seinte ääres seisavad sepistatud
riidenagid. Alles on kamin ja klaver. Saalis leidub nii ümmargusi kui ka kandilisi laudu. Viimastele on laotatud roosad linad, mis koos laes rippuvate eluslilledega lisavad ruumile
hubasust. Kujundus on muudetud palju heledamaks ja kuigi välja on toodud kivisein, ei jäta see külma ega kõledat muljet. Aida omanike Kristiina Soosalu ja Mare Ploomi
(lisaks neile on omanikud veel Mihkel Jäätma ja Luciano De' Osti) ning mänedžer Sigrid Silbaumi sõnul oli renoveerimisel eesmärgiks luua lihtne ja kodune
koht, kus kõigil oleks hea olla ja kuhu tahetaks ikka uuesti tulla.
Ei maksa
karta, et hotellide restoranides käivad söömas ainult turistid Tallinna vanalinnas kohtab neid kindlasti palju
rohkem. Mai alguses Tallinna kesklinnas avatud Tallinki hotell tõmbab pilke uhke päikest peegeldava fassaadiga ja see omakorda tekitab tahtmist maja ka seestpoolt
uudistada. Niisama hotellikoridore mööda jalutama ei kõlba küll minna, kuid toidukohad on avatud kõigile, oodates einestama ka
linnarahvast. Lisaks elavas esituses kõlava klaverimuusikaga lobby-baarile on
hotellis kaheosaline restoran. City Buffet & Restaurantis pakutakse buffet-toitu ning saab süüa kiire lõuna. Restorani teine
osa, A`la Carte Tallink nimetab ennast aga selle teenuse osas maapealseks lipulaevaks, pakkudes Tallinki laevade a`la carte menüüd. Kuigi buffet-toidud tundusid vägagi isuäratavad, otsustame
kaaslasega tellida eine table d`hote menüüst, mida võib nimetada vaese mehe a`la carte`iks hinnad on nimelt poole
odavamad. Restoranis on kõik läbi ja lõhki maitsekas, alustades nõude valikust ja sisekujundusest ning lõpetades
toitudega. Teenindajad on sümpaatsed ja hoolitsevad ning eriti head meelt valmistas see, et toidud toodi lauda ühel
ajal. Toidu juurde pakutakse värskeid ja maitsvaid kukleid koos killu võiga...
Jaapanlaste tuntuimat suupistet sushit saab Eestis maitsta üsna vähestes kohades. See värskest kalast valmistatud toit tundub
eestlastele lihtsalt veidi võõras. Sushit valmistatakse spetsiaalsest sushiriisist, mis sisaldab palju kleepainet, et riisi oleks võimalik vormida. Sushid liigitatakse kaheks.
Nigiri on sushi, mida vormitakse käte vahel, riisipadjakesele asetatakse värske kala õhuke viil. Norimaki on aga sushi, mida vormitakse norilehti
kasutades. Nori on merevetikatest kokku pressitud ja kuivatatud leht, millele tõstetakse riis ja vajutatakse see laiali. Keskele asetatakse näiteks kurgiriba, leht
keeratakse rulli ja lõigatakse tükkideks. Sushit süüakse nii pulkadega kui ka sõrmede vahel. Juurde
pakutakse marineeritud ingverit ja wasabi't vürtsika maitsega helerohelisest juurest valmistatud pastat ning sojakastet. Kuna sushiisu korral saab valida vaid väheste kohtade vahel ja
Kullassepa tänaval asuva sushibaari Silk norimakid olid juba ära proovitud ning Narva maanteel asuv sushibaar millegipärast kinni pandud, langes valik Rataskaevu tänavas asuva Sushi House'i ja nigiride kasuks...
Tartu Raekoja platsi, sinna, kus ennevanasti asus Postimehe raamatupood, on
suve lõpul tekkinud prantsusepärane kohvik Truffe. Kohviku mõnusamat sorti urbaniseerunud laadis sisekujundus on segatud
Tartule omase kerge boheemlaslikkusega. No et see päris Ģpealinna punnitajateģ stiilis paik ei oleks. Või et kohvikut Tallinna oaasiks Tartus kutsuma ei hakataks, nagu see
kunagi Wildega juhtus. Kohvijoomis- ja söögikoha suurimaks vooruseks tuleks proovitud menüüosiste sunnil tunnistada sõbralik teenindus ning hea kohv ja maitsvad jäätisekokteilid.
Proovitud pasta- ja pearoad ei vapustanud kuidagi, panid pigem õlgu kehitama. Ahjulõhe spinatikartuli ja grillaedviljadega koorekastmes (112
kr) rõõmustas oma serveeriguga küll silma, aga maitse julgen siiski arvata, et toidu tähtsaima osise poolest jäi taldrikutäis
puiseks. Seda nii idee kui ka teostuse tasandil. Mis mõttes idee? Kas pole toiduga nii, et tegemist on loominguga? Vaba
mõttelend on restoraniroa puhul primaarne ja 112-kroonine hind väiksemat mõõtu restoranimõttele ju pretendeerib. Või ma eksin?
Kuigi restorani Jasmine koduleht reklaamib seda hiina
toidukohta ikka Mere puiesteel asuvana, kolis see veidi aega tagasi Tatari tänavale. Sisenemise järel tervitab meid klienditeenindaja, kelle Hiina päritolus pole
mingit kahtlust. Siis uuritakse, kas suitsetame või mitte, ja juhatatakse vastavasse restoraniossa. Tegu on silmanähtavalt idamaise kohaga: Mere puiesteelt tuttavatele
meeleolu loovatele idamaistele laternatele ja piltidele on lisandunud uhked laemaalingud. Mittesuitsetajate poolel pakub silmailu akvaarium mõne
suure kalaga, on ka väike lastenurk. Eelroaks võetud küpsetatud mais maapähklitega (40 kr) üllatab portsjoni suurusega. Tundub, et vaid sellest roast võikski kõhu täis süüa.
Paneeritud maitsestatud maisiteri nokkides poeb vägisi pähe mõte, et see oleks hea alternatiiv kinodes pakutavale popkornile.
Maleruuduline põrand, pin-up-tüdrukute ja
laiade Ameerika autodega seinamaalingud ning jukebox, kust kõlab rock-n-roll. Laiad lauad ja veel laiemad pehmed kandilised istmed. Avarad aknad. Pikk kitsas saal, mille
keskmes on lett. Nagu otse filmist võetud Ameerika diner. Sisekujunduselt on 60`s Grill väga kosutav vaheldus kõigile neile
üledekoreeritud söögikohtadele, mille sisustuse sigrimigri võimendavad veel sea silma suurune telekas, kust jookseb tummalt kodumaiste kanalite
seebivalik, ning üle saali räuskav tümpsuraadio. 60`s Grilli omavahel stiilselt sobiv sisustus jätab ka silmale hingamisruumi. Kogu üldisele puhtale stiilsusele pakub väljakutset menüü.
See on lühike, aga see-eest täis uskumatult peeneid ja Ģüledekoreeritudģ nimetusi. Miks ei võiks täiesti tavaline jäätisevalik
okolaadiga olla jäätisevalik okolaadiga? Miks peab selle Alaskaks nimetama?
Hiljuti Tallinna kesklinnas Roosikrantsi tänaval
avatud Tai pealinna nime kandvat restorani on veidi raske leida. Tänaval seisab küll sinna kutsuv silt, kuid majadavahelisse kangialusesse astudes vaatab vastu pimedus.
Uksi katsudes leiab tee õigesse kohta siiski üles. Restoran asub keldris. Siiski on tegemist ülimalt meeldivate ja hubaste ruumidega. Sisekujundus on
moodne, kuid tagasihoidlik. Ei mingit pillavust ega maitsetust pruunid seinad ja lauad, heledad diivanid, orhideed, taustaks mängib
vaikselt idamaine muusika. Bangkoki menüü on üsna rikkalik, seal leidub suupisteid, salateid, suppe, karriga toite, praetud lihatoite ja mereande,
taimetoite, riisi ja nuudleid ning magustoite. Roogades on üsna palju kasutatud karrit, kookospähklit ja kalganirohtu. Viimane, ingveri lähedane risoom on
levinud Kagu-Aasias ja just Tais, kus seda lisatakse enamasti suppidesse. Grillitud kana-, sea- ja loomalihavardad marineeritud kurgi ja maapähklikastmega
(98 kr) kujutavad endast kuut keskmist lihavarrast, mille juurde käib ühes pisikeses kausikeses kaste ja teises paar ampsu kurgisalatit. Liha on
väga hästi küpsetatud, pehme ja parajalt maitsestatud. Igati toekas isutekitaja, mille järel väga lihast rooga enam ei ihaldagi...
Võib-olla polnud see kõige parem mõte
kohe 2. jaanuaril uut söögielamust jahtima minna, kuid teisalt miks ka mitte olin ju enese pühadeaegse surnuks söömise asemel võtnud ette
teadliku ja pisut peenutseva ekskursi kaugete maade retseptide manu. Verivorsti ja hapukapsaste asemel mekutasin safranis küpsenud lamba, kõrvitsasupi ja hautatud haugi kallal, kõike oli parasjagu ja maitseelamused
põnevad. Seega ei olnud üldse paha enese hellitamist väikeste jaapani hõrgutistega jätkata. Lisagem juurde tõsiasi, et sada inimest mahutavas
restoranis sõime kolleegiga kahekesi ja seega tõotas ka teenindus tulla enam kui püüdlik. Üks oluline nüanss muutis valiku 2005. aastal Hõbelusikaga pärjatud
Tallinna vanalinnas asuva Ģjaapanlaseģ kasuks aga eriti lihtsaks: kaks aastat tagasi sain siitsamast ühe elu parimatest maitseelamustest ning võrdlesin
kõiki linna peal pakutavaid sushisid siinsete kokkade peadpööritavatesse kulinaarsetesse kõrgustesse tõstetud väikeste imedega. Ütlen
ausalt kõik ülejäänud jäid Rataskaevu tänava Sushi Housei omadele alla. Niisiis tõttasingi läbi vihmamärja
linna esmakohtumise muljetest elevil oma Ģsüdamevallutajaģ poole.
Tallinnas Vabaduse väljakul ühes keldris
asuvasse Gruusia pubiks nimetatud Iraklisse sisse astudes tervitavad kliente pimedus ja vene keelt rääkiv ettekandja. Mõne aja pärast harjuvad silmad hämarusega ja
hakkavad juba üht-teist seletama. Pime on Iraklis seepärast, et korralikke valgusteid seal pole, nende aset täidavad imepisikesed elektrisinised lambikesed laudade kohal. Muidu
on sisekujundus tagasihoidlik ja maitsekas, bambusest ja pilliroost detailid sobivad kokku ega moodusta pillavat sigrimigrit. Midagi gruusiapärast see
paik samas küll ei meenuta. Kui silmi häirib pimedus, siis kõrvu vali tümpsmuusika, mis sobiks ehk ööklubisse, kuid mitte päevasesse toidukohta. Nurgas näitab
teler venekeelset kanalit. Esimestele pettumustele vaatamata on meie ootused toidu suhtes veel üsna suured. Peaks ju Gruusia köök kujutama endast rikkalikku toidulauda,
mida katavad eelkõige alõkid ja muud liharoad. Menüüd sirvides selgub aga, et gruusiapäraseid roogi pakutakse Iraklis väga vähe.
On vaid mõned omletid, alõkid ja eelroad, muidu koosneb menüü tavalistest salatitest ja praadidest, ja magustoite pole üldse.
Üle kahe aasta müügis olnud Kuld
Lõvi trahteri plaanib osta ja selle taas avada seal varem seitse aastat menukat meelelahutuskohta pidanud ärimees Aivo Karu. Karu müüs Kuld Lõvi maha 2001. aastal ja uued omanikud panid
meelelahutuskoha 11,5 miljoni krooni eest kinnisvarabüroo LVM vahendusel müüki 2004. aasta sügisel, kirjutab Pärnu Postimees. Paar aastat suletud ustega seisnud Kuld Lõvi avatakse külastajatele
taas 2. veebruaril. Tõsi, praegu ei saa seda veel sajaprotsendiliselt väita, sest notari juures on trahteri ost plaanis vormistada alles ülehomme, rõhutas
Karu. Üle selle läve astunud inimeste mälestustes legendaarse kuulsusega trahteri avapeo esinejaks on kutsutud niisama legendaarne ansambel -
Propeller koos Peeter Volkonskiga. Pärast avapidu ei jää Kuld Lõvi siiski igaks nädalavahetuseks avatuks. ĢTeen maja lahti siis, kui midagi suurt ja väga kvaliteetset
on pakkuda,ģ sõnas Karu. Ta arvas, et esialgu on trahter avalikeks ürituseks avatud umbes kolm korda kuus. Esimestel kuudel on plaanis suuremat rõhku panna era- ja firmapidude
korraldamisele. Säärasteks pidudeks on Kuld Lõvi juba broneeringuidki vastu võtnud.
Aja jooksul erinevaid kohti peitnud viisakast
kangialusest Tartus leiab praegu india restorani ja baari Tajmahal. Uue kohanimega kaasneb küll menüümuutus, kuid sisekujundus püsib läbi aastate ehmatavalt sama.
Tajmahalis hakkab pisut kõhe mustadest ja hallidest kiviplaatidest põrandad ja poolenisti ka seinad pärinevad tõenäoliselt eelmisest kümnendist,
aga magusat nostalgiat see paraku ei tekita. Erilist soojust ei lisa ka mitmes nurgas kükitavad kunstlilled, kõik näeb välja väsinud. Esimest ehmatust kunagisest ülimoodsast
sisekujundusest leevendab siiski rahulik ja vaikne taustamuusika. Väljas on üleval kogu rikkalik menüü, nii et restorani
hindade ja toiduvaliku sobivust oma rahakotile ning maitsele saab hinnata juba enne sisenemist. Endale meelepäraseid roogi saavad valida nii taimetoitlased kui lamba-,
sea-, looma- ja kanaliha austajad, lisaks leiab suures valikus mereande, suppe, wrap'pe, salateid ja magustoite. Teenindaja on ülipüüdli-kult aga meeldivalt sõbralik ja
abivalmis ning menüüga laua juures juba enne, kui oleme saanud istet võtta. Ehk sellepärast, et labürindilises ruumis on pärast tööpäeva lõppu lisaks meile kahele ainult paar laudkonda.
